SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE SOSE O1.137 Silvi Salupere Semiootiline hermeneutika. Mõistmine ja selle strateegiad. (Argi) elu semiootika. Semiootika piirid.

Tekstide mõistmisest Arusaamine on protsess, mis tugineb eelkõige märkide mõistmisele (mitte asjade). Asja mõistmiseks peame me sellest eemalduma, muutma ta märgiks. Lausete tõlgendamise viisid: referentsiaalne — ütlust mõistetakse kui kirjeldust mingist asjade seisust signifikatiivne — ütlust mõistetakse kui sõnumit tema enese sisu kohta metafooriline — ütlust mõistetakse, arvates, et tegu on ülekantud tähendusega orientatsioon alltekstile — ei saada aru, mis mõttes tuleks ütlust mõista

Hermeneutikuid F. Schleiermacher (1768-1834) — pastor, filosoof, teoloog. Eristab kahte arusaamise liiki — tekstist (grammatiline) ja teksti autorist (psühholoogiline), kusjuures viimane on olulisem. Schleiermacher tegeles vanade sakraalsete tekstidega, sellest lähtub tema väide, et arusaamine on lõputu protsess. Ajalugu on ennekõike arusaamise protsess. Alati on lugeja ja autori vahel erinevus, mida ei saa ületada.

Schleiermacher 1819 a. formuleeris tõlgendamise reeglid: psühholoogiline, tõlgendamine alaku teemast, s.o üldisest, ülevaatest hermeneutilise ringi rakendamise vajalikkus stiili täielik mõistmine. Stiil ei kuulu ainult keele valdkonda, vaid on autori mõtlemisviisi peegeldav autori ja tõlgendaja positsioonide võrdsustamine; s.h teadmine ajastust, kirjandusest enne teose ilmumist Kahe meetodi — divinatsiooni (ennetav intuitiivne terviku mõistmine, etteaimamine) ja võrdluse rakendamine, analüüs ja sisseelamine.

Hans G. Gadamer (1900-2002) Peateos on "Tõde ja meetod". Kunstile ja vaimuteadustele eri-omane tõde, mis pole ühendatav uusaegse teaduse meetodi mõistega. Vaatleb teadmiste loomist kindlate meetodite abil kui uusaegsele teadusele olemuslikku. Tõde on seal tunnistatav vaid selle puhul, mis on metoodiliselt kindlaks tehtud. Vaimuteadustes aga ei pea tunnetus põhinema mitte metoodilisele eemaldumisele oma esemest, vaid, vastupidi, mõtestaja (tõlgendaja) kuuluvusele oma eseme ja selle ajaloo juurde. Inimliku maailmakogemuse olemuslik keelelisus: “Olemine, mis võib mõistetud saada, on keel.”

H. G. Gadamer Teksti mõistmiseks pole oluline mitte niivõrd autori biograafia jne, tuleb lahus hoida autori kavatsus ja teksti tähendus. Schleiermacheriga polemiseerides: mõistmine pole taasloomine, vaid alati loomine, mitte rekonstrueerimine, vaid konstrueerimine. Sch. järgi on tekstil olemas üks ja õige interpretatsioon, Gadameri järgi ei saa seda olemas olla. Iga ajastu, iga kogemuslik taust loob oma erinevad interpretatsioonid.

Paul Ricoeur (1913-2005) Mõjutatud fenomenoloogiast ja psühhoanalüüsist, tema jaoks ei ole arusaamine täiel määral teadlik protsess. Igasugune mõista püüdev analüüs on alati refleksiivne (enesekohane). Märke interpreteerides interpreteerib subjekt ka iseennast.

Gilles Deleuze (1925-1995) “Mõtte loogika” (Logique du sens,1969) Revideerib traditsioonilist märgikont- septsiooni. Märk ei representeeri objekti, ei viita tema olemasolule, vaid pigem konstateerib tema puudumist. Keeles on vaid objekti jälg. Seepärast on keel alati midagi pinnapealset tähistavate objektide (kehade) suhtes. Märk (tähistaja) on seotud osutatavaga (denotatsioon) ja tähistatavaga (kontsept, mõiste, tähendus).

Tähendus ja mõte Mõte on eriline olemus, mis kuulub nii tähistaja (märk) kui ka tähistatava (mõiste) juurde. See on midagi liikuvat ja saavat. Neli lauses fikseeritud seosetüüpi (“Marcus Antonius on surnud”) märgib/denoteerib asjade olemist, fakti väljendab/manifesteerib minu arvamust või usku tähistab/signifitseerib väidet ja omab lisaks mõtet “suremine”. See on puhas sündmus, seotud tegusõnaga ja olemisega. Mõte ei ole põhjus-tagajärjelike seoste, vaid mängu tulemus.

Umberto Eco. Märkide produtseerimine Klassifikatsioon põhineb 4 parameetril: Füüsiline töö, mis on vajalik väljenduste moodustamiseks (alates varemolnu äratundmisest kuni täiesti uute märkide valmistamiseni). Raskus – kas kood on juba olemas (märgiprotsessi läbiviimine on kerge – ratio facilis) või tuleb moodustada (raske – ratio difficilis). Seda peegeldab konkreetse esituse (replica, tooken) ja tüübi vahekord tekstis – mida vähem tookeneid tüübi kohta, seda raskem tekst.

Märkide produtseerimine. 4 parameetrit Märgiliseks muudetava materjali erinevuse määr viidatavate objektide materjalist. See võib olla ühesugune (pilt viitab pildile, sõnad viitavad sõnadele) või ka täiesti erisugune (näiteks kui pilt paberil viitab tegevusele). Artikulatsioon. Märgiprotsessid loovad diskreetsust, neid üksusi, millel äratundmine põhineda saab. Sõltuvalt märgisüsteemist võib artikulatsioon olla lihtne, piirduda mingi ainsa märgiga, või ka keerukam, mitmekordne. Loomulik keel on kahekordselt artikuleeritud – esmatasandil morfeemid (sõnad), teisel tasandil foneemid.

Märkide produtseerimise viiside tüpoloogia

Äratundmine, tuvastamine (recognition) Leiab aset, kui objekt või sündmus, kas looduslikult või inimese tegevusega loodud, satub interpreteerija vaatevälja. Tüübid: Jälg, jäljend (imprint), nt looma jalajälg Sümptom, nt inimnahal avalduvad haiguse jäljed Juhtlõngad (clues), nt äratuntavad objektid mõrvapaigal (CSI)

Viitamine (ostension) Leiab aset, kui mingi objekt eristatakse ja teda esitatakse kui näidist. Näide (example) – üks konkreetne sigarett “sigarettide” tähenduses Näidis (sample) objekti või žesti osa terviku asemel (tühi sigaretipakk tähenduses “[täis] sigaretipakk”) Fiktiivsed näidised (kui keegi imiteerib vehklemist ilma mõõgata, tähenduses “ma vehklen” või üldisemalt “duell”)

Replikad (replicas) — abstraktse tüübi üksikmärgid Sõnad kuuluvad replikate väga piiratud kategooria alla (kombineeritud ühikud, mis rahuldavad kahekordse artikulatsiooni nõuet). Ka pseudo-kombineeritud ühikutel on replikad (nagu Mondriani maal või noodid partituuris: need on ühikud, mis on kombineeritud kindlate reeglite järgi, kuid me pole kindlad, kas nende sisud on seostatavad täpsete tähendustega)

Leiutis, väljamõeldis (invention) Seos tüübi ja tokeni (üksikmärk ) vahel on lihtne suhe. Loomulikus keeles tavaline (tähistaja ja tähistatava seos). Kuid mitte ainult arbitraarsed märgid, vaid ka näiteks sümptomid. Väljamõeldise näited: Ühildumised (congruences) Projektsioonid (projections) Graafid (graphics)

Päikesekella näide Väljamõtleja projekteeris (geomeetrilises mõttes) konkreetse kogemuse andmed väljenduslikku diagrammi. Projektsioon kui kultuuriliste operatsioonide kogum, määrab ära just sellise väljenduse võimalikkuse. leiutis piirides: sobivate punktide maksimum (näiteks surimask) ühilduvuses läbi produktsiooni tüüpide kuni saadakse sobivate punktide miinimum graafidena

Lihtsustamise mõttes kasutame ainult esimest kahte parameetrit. NB! märkide produktsiooni viiside klassifikatsioon ei ole märgitüüpide klassifikatsioon. Noolt me võime pidada märgiks, kuid see on erinevate märgiproduktsiooni viiside tulemus. Niikaua kui ta eksisteerib kui mudel liiklussignaalide “laos”, on ta kombineeritud ühik, mida haldab lihtne suhe (ratio facilis); kui ta reprodutseeritakse erinevatel viisidel (suurus, värvus, vorm) on ta stilisatsioon; tema tõhusus sõltub tema vektoriaalsusest, mida haldab (keeruline suhe) ratio difficilis

Antud tüpoloogia kasutamine arhitektuuris Arhitektuurilistel objektidel on tähendus tänu nende funktsioonile ja konnotatiivsele väärtusele. Nad on tekstid, mis moodustuvad märkidest. Nt trepp on stilisatsioon, arhitektuurilise tüpoloogia ühik, samuti kombinatsioon replikalistest ühikutest ja vektorisatsioonist, mõned tema elementidest on pseudo-kombinatoorsed ühikud. Tugitool on stilisatsioon, loodud pseudokombinatoorsete ühikute kokkupanekul. Niikaua kui see reprodutseeris istuvat keha, oli see leiutusliku projektsiooni juht, mis, läbi edasiste väärtarvituste (catachresis), sai abstraktse ja väga üldise sisumudeli jäljendiks (imprint).

Keeles Ah ah! Quand vous dites, “Je vais au cabaré”, ça va sans dire que vous êtes américain! Ah ah see on sümptom, väljendab adressanti. Samuti on see faatiline, sel juhul fiktiivne näide ja stilisatsioon. Kui paralingvistiline, on ta pseudokombinatoorne ühik. Lihtne suhe Siis... kui väljend loogilises plaanis. Vektorisatsioon ka süvatasandil. Keeruline suhe Je vais au cabaré ostensioon, kuna tsitaat. Etnilise kuuluvuse sümptom. Võib olla nii jäljend (otsene jäljendus), kui ka projektsioon (sel juhul keeruline suhe) ça va sans dire verbaalne stilisatsioon, retooriline võte

Artikulatsiooni moodus Jätta nimetus “keel” nendele sõnalistele koodidele, kus kahekordne jaotus on vaieldamatu fakt. Esimese järgu jaotused, milledel on tähendus (moneemid, keelemärgid), mis moodustavad süntagmasid. Need esimese järgu elemendid jaotuvad seejärel neid moodustavateks teise järgu elementideks (foneemid). Keeles on lõputu hulk moneeme, kuid foneemide hulk on piiratud. Sama võib jälgida ka maalikunstis, kus on äratuntavad kujundid (ikoonilised märgid) ja teisel tasandil võib eristada foneemide ekvivalente — vormid ja värvid, mis on vaid eristavad tunnused ja ei kanna tähendust.

Artikulatsiooni moodus Lugeda ülejäänud märgisüsteemid “koodideks” ja püüda selgusele jõuda, kas on olemas rohkem kui kahekordse artikulatsiooniga koode 1. koodid, kus ei ole artikulatsiooni, st koodid, kus seemid (Prieto järgi) ei jagune ühe seemiga koodid (pimeda valge kepp, mitteolemasolu ei tähenda tingimata, et on nägija). nulltähistajaga (admiralivimpel laeval, auto suunatuled — kui ei põle, tähendab, sõidab otse) valgusfoor (iga seem tähendab kindlat tegevust, ei saa kokku panna ja moodustada kompleksset märki, ei saa ka väiksemateks osadeks jaotada) autobusside marsruudid, mis on tähistatud ühe tähe või numbriga

2. Ainult teise järgu artikulatsiooniga koodid Seemid jagunevad mitte märkideks, vaid figuurideks, milledel ei ole oma tähistatavat autobusside marsruudid, mis on tähistatud kahe numbriga lippudega signaliseerimine (semafor). Erinevad figuurid moodustavad tähed, kuid see täht ei ole märk, sest tal ei ole tähendust (selle saab ta alles kui verbaalse keele ühik)

Arvude kümnendsüsteem 3. Ainult esmase artikulatsiooniga: seemid on jaotatavad märkideks, kuid mitte figuurideks Tubade numeratsioon ühiselamus: seem 20 jaguneb märgiks 2, mis tähendab “teine korrus” ja 0, “esimene tuba”. Liiklusmärgid, kus on eristatavad mitu liiklusmärki: (veoautodel liiklemine keelatud) Arvude kümnendsüsteem

4. Kahese artikulatsiooniga koodid: seemid jagunevad märkideks ja figuurideks Keeled: foneemid moodustavad moneeme ja moneemid süntagmasid 6-kohalised telefoninumbrid (kahekaupa grupeeritud, need on märgid: rajoon, tänav, maja) isikukood

5. Liikuva artikulatsiooniga koodid Tonaalne muusika Mängukaardid. Teise rea jaotus on mastid, mis võivad erinevates kombinatsioonides moodustada märke (ärtu äss), märgid omakorda moodustavad seeme (full house, täismaja). Kuid siin on ka ilma teisese artikulatsioonita märke (ikoonilised, “kuningas”), jokker ei moodusta seeme. Ennustamise puhul muutub jällegi jaotuste hierarhia.

5. Liikuva artikulatsiooniga koodid Sõjaväelised auastmed, kus teisene jaotus on liikuv. Nt vanemseersanti eristab seersandist märk, mis on moodustatud kahest figuurist — kahest kolmnurgast ilma aluseta. Aga seersanti eristab kapralist mitte kolmnurkade arv ja vorm, vaid värv.

Kinematograafiline kood kui unikaalne 3-osalise artikulatsiooni näide Kaader, kus õpetaja pöördub klassis õpilaste poole. Süntagma osad: Sünkroonselt antud seemid (pikakasvuline blondiin heledas ülikonnas), mis kombineeruvad omavahel. Need seemid võib jagada väiksemateks ikoonilisteks märkideks (“nina”, “silm”, “ruudukujuline pind”. Need märgid võib omakorda jagada vastuvõtu koodi alusel visuaalseteks figuurideks: “nurgad”, “valgus-vari”, “kõverad”, “figuur-foon”. Suurem tõepärasus

Interpretatsioon autor – tekst – lugeja (adressaat) Tekst on autorist suhteliselt sõltumatu. Teksti olemasolu ei eelda teda. Kuid samal moel võib ta olla ka sõltumatu lugejast. Interpretatsiooni probleem. “Las kõik interpretaatorid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad”. Lääne mõttemaailma peamiseks suunaks loeb Eco üleminekut ratsionaalsetelt mudelitelt kaose ja kriisi, mis valitseb tänapäeva maailmanägemises, tunnetuseni.

60ndate lõpus — lõputu interpretatsiooni idee transformeerub lõputu semioosi kui kultuuri eksisteerimise aluse ideeks Eco semiootika omapäraks on fundamentaalne metodoloogiline väide, et meie teadmine ümbritsevast reaalsusest on oma olemuselt nihkes, ta peab teooriat metodoloogiliseks, aga mitte ontoloogiliseks nähtuseks ja väidab, et struktuurid on olemuselt hüpoteetilised (“tõeline struktuur puudub pidevalt”).

Semioosi (s.o inimkultuuri) universumit mõistab labürindina: struktureeritud vastavalt interpretantide võrgule faktiliselt lõpmatu, kuna võimaldab erinevates kultuurides realiseeruvate interpretatsioonide paljusust registreerib mitte ainult “tõed”, vaid ka kõik selle, mis võib pretendeerida “tõese” staatusele antud semiootiline entsüklopeedia ei ole kunagi lõpetatud selline entsüklopeedia mõiste eeldab, et struktureeritud teadmine ei saa olla globaalne ja kõikehõlmav süsteem

Interpretatiivne tsükkel tähendab entsüklopeedia (informatsiooni potentsiaalne reservuaar ja reguleeriv semiootiline hüpotees, see on semantiline mõiste) kasvu. Sõnastik — pragmaatiline mehhanism. Entroopiat õnnestub Eco arvates vältida põhjusel, et keel on organisatsioon, milles puudub korra võimalus, kuid mis võimaldab: *koodide vahetust (seda enam, et koodid sünnivad kokkuleppel antud sootsiumis) *uute hüpoteeside ülesseadmist *nende lülitamist kultuuri reeglite hulka

Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma, et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole. Intertekstuaalne dialoog — fenomen, kus antud tekstis kajavad teised tekstid. Seotud “intertekstuaalse entsüklopeediaga” Freimid — kultuurilised klišeed (lugeja teadvuses eksisteeriv ühe või teise asja vastuvõtu ja kirjelduse stereotüüp. Igasugune kultuuriline nähtus omab oma stsenaariumi (peoõhtu, supermarket, Oidipuse kompleks — intertekstuaalne freim)

Barthes Eseme semantika. Alati märk, mida saab kirjeldada kahel teljel: Sümboolne — sügavusmõõde, suunab mingi tähistatava juurde /lamp reklaamil — õhtu/. Antropoloogilised sümbolid rist, poolkuu jne, kus on üks kindel tähistatav. Võimalik, et neid on piiratud hulk sümboolne võib olla vaid osa esemest: apelsin tervikuna tähistab mahlakust või võimet kustutada janu. Metonüümiline. Apelsin on mahlakus+apelsin, apelsin on olemas kui looduslik objekt, kuid on ühe oma omaduse kandja, mis saab tema märgiks.

Klassifikatsiooniline — laiusesse kas teadlikult või ebateadlikult klassifitseerime asju, nagu meile sisendab ühiskond /kaubamajades, entsüklopeediates/. Esemete süntagmad. Igal inimesel on mitu sisemist sõnastikku, loetu/tunnetatu reserve, sõltuvalt sellest, mitut tüüpi teadmisi, mitut kultuuritasandit ta omab. tähenduseväliseid asju ei saa olla, funktsioneerib vähemalt kui mittetähenduslik (mis on ka tähendus).

Jean Baudrillard (1929) “Asjade süsteem” 1968 Asjad kui märgid, inimesest võõ- randunud. Asjade süsteemi saab teaduslikult kirjeldada vaid vaadeldes seda kui argise süsteemi sulandumist tehnilisega. Sellel süsteemil on oma ideoloogia. Tehnika sidus süsteem läheb üle argielu mittesidusasse süsteemi. Asjade “keel” “verbaliseerub”, muutub “kõneks”, mis hakkab vastu koodile.

A. Funktsionaalne süsteem (asjade diskursus) Paigutuse struktuurid Traditsiooniline korraldus (mööbli paigutus kodus: söögi- ja magamistuba) Kaasaegne ese, oma funktsioonist vabastatud Interjöör-mudel (korpused, seinad ja valgus, valgustus (peitmine), peeglid ja portreed (kadumine), kellad ja aeg

Seega on kadunud kodune hubasus, meeleolu. Valitseb ratsionaalsus Seega on kadunud kodune hubasus, meeleolu. Valitseb ratsionaalsus. Uus elaniku tüüp kui “paigutuse inimene” — mitte enam omanik ega kasutaja, vaid aktiivne keskkonna ümberkujundaja. Maailma, asju mõtestatakse mitte kui kingitust, vaid kui toodet, kui omandatud. Paigutuse puhul on oluline funktsioonide loendatavus

Keskkonna struktuurid keskkonna tähenduselemendid (samuti loendatavad): Värvid (traditsiooniline, “looduslik”, “funktsionaalne”, soojad ja külmad) Materjal (puu, klaas, pehme mööbel/sektsioonid) Žestilisus. Vähem jõupingutusi, et asja käsitleda. Osalevad vaid jäsemed (varem kogu keha). Asjade miniatuursus (maksimaalne organiseeritus), nende maagilisus. Stilisatsioon, funktsionaalsed vormid (välgumihkel), vormi konnotatsioonid (auto tiib kui kiiruse ja jõu sümbol, struktuuriväline, ebaoluline element, mis lisab tehnikaesemele loodusliku konnotatsiooni)

B. MITTEFUNKTSIONAALNE SÜSTEEM (SUBJEKTI DISKURSUS) On terve hulk esemeid, mis ei sobi eelpool analüüsitud süsteemi ja justkui vastanduvad sellele. Unikaalsed, eksootilised, vanaaegsed asjad, mis ei ole funktsionaalsed. Kuid ikkagi täidavad märgi funktsiooni. Ajaloolisus, märgistab aega. Marginaalne ese — antikvariaat Marginaalne süsteem: kollektsioon

C. META- JA DÜSFUNKTSIONAALNE SÜSTEEM: gadget´id ja robotid Analüüsinud asju nende objektiivses (paigutus ja “keskkond”) ja subjektiivses (kollektsioon) süstematiseerimises, pöördutakse nüüd nende konnotatsioonide välja, so nende ideoloogilise tähenduse poole. Vormiline konnotatsioon on seotud moega. “Tehniline” konnotatsioon — automaatikaga. Ühekordne tehniline viga ajab meid vihale, aga terve jada võib esile kutsuda eufooria. Me salamisi ootame, et miski ei tööta või läheb katki.

D. ASJADE JA TARBIMISE SOTSIOIDEOLOOGILINE SÜSTEEM Mudelid ja seeriad. Olulisim opositsioon kaasegse asja staatuses. Eelindustriaalsed “stiilne” ese ja tööstuslikud mudelid. Asja originaalsus. Mood ja sotsiaalne staatus. Krediit. Kodaniku kui tarbija õigused ja kohustused. Uus eetika: ettetarbimine. Reklaam. Mittevajaliku, mitteolulise, puhta konnotatsiooni maailm. Ei osale tootmises, on ise tarbeese (tarbime tähendust). Algul info, siis sisendus, nüüd on eesmärgiks vaid valitseda tarbimist.

SÜSTEEM “ASJAD/REKLAAM” — UUS KEEL? Hierarhiseeritud, ilma süntaksita elementide kogum, st klassifikatsiooniline kood, aga mitte tõeline keel. Tähendusvälja struktuur ja jaotus on selgelt näha kaubamärgis/brändis.

Universaalne kood standing: inimeste sotsiaalse staatuse markeeringu süsteem Esmakordselt moodustub universaalne märkide ja nende tõlgendamise süsteem. Kuid taoline universaalsus ja efektiivsus on saavutatavad äärmise lihtsustuse hinnaga: “Inimest iseloomustavad tema asjad”. Selline keel on funktsionaalne, kuid sümboolselt ja struktuurselt vaene. See koodi universaalsus ei tähenda reaalset “demokratiseerumist”. Vastupidi, eristuspüüe on üha suurem. Moraali, eetika ja keele barjäärid kukuvad kokku, kuid asjade sfääris tekivad uued barjäärid, uued reeglid. See on uus klassi- või kastimoraal.

Tarbimise mõiste Tarbimine ei ole mitte materiaalne praktika ega “külluse” fenomenoloogia, selle määratleb mitte toit, mida me sööme, mitte rõivad, mida kanname, mitte auto, millega sõidame, mitte kujundite või teadete kõneline või visuaalne sisu, vaid ainult see, kuidas see kõik organiseerub märgiliseks substantsiks.

TARBIMISEL EI OLE PIIRE On kõikide asjade ja teadete virtuaalne tervik, mis moodustab kaasajal enam-vähem sidusa diskursuse. Et saada tarbimise objektiks, peab asi muutuma märgiks, st kaotama oma sideme reaalsusega ja saama tähenduse vaid seostes teiste asjadega. Oluline on vaid erinevus. Tarbimine on süstemaatiline märkidega manipuleerimine. Ja need märgid paljunevad lõputult ja alati on midagi puudu.

Märgi mõiste kritiseerib Saussure´i klassikalist märgiskeemi (ühik, mis viitab tähistajale ja koos tähistatavaga suunab referendile) ja näitab, et referent ja tähistatav on mõlemad seotud ja haaratud märki. Reaalsus osutub märgi peegelduseks. Maailm kui niisugune on märgi efekt/vari/ideoloogiline põhi.

Märgi arengu faasid: märk/kujutis peegeldab tõelist reaalsust. Hea näivus , pühadus. kujutis maskeerib ja moonutab reaalsust. Halb näivus, kurja vallast. kujutis maskeerib tõelise reaalsuse puudumist. Näivuse mängimine, nõidus. kujutis on kaotanud igasuguse seose reaalsusega. On iseenda puhtakujuline simulaakrum. Kujutis ei kuulu enam näivuse, vaid hoopis simulatsiooni valda. Märkide ajastu saab alguse renessanssist ja sealt koodid hakkavad vabanema referendist ja saavad lõplikult iseseisvaks 20. sajandil.

Märgid meenutav üha rohkem signaale, mis annavad edasi tähendusi, milledel pole ja ei saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on sotsiaalsusest ärgitada välja tähistatavad ja lülitada need massikommunikatsiooni vahenditesse kui “ujuvad” tähistatavad. Uus keel, kood on kõige kindlam sotsiaalse kontrolli vundament. Terroristlik tähistamise viis — telereklaam. Kogu võim kuulub sellele, kes selle koodi annab.

3 erinevat simulatsiooni korda: seotud renessanssiga, enne tööstusrevolutsiooni — iseloomustab sotsiaalne järeletegemine, jäljendamine. tööstuse aeg — toodetakse sotsiaalset koos selle energia (töö) ja loodusseaduste dialektikaga. Reaalne on midagi niisugust, mida on võimalik ekvivalentselt representeerida. Valitsevad tööstuslikud simulaakrumid. simuleeritakse sotsiaalset koos selle määramatuse ja koodi küberneetikaga. Märke vahetatakse ainult üksteise vahel.

Simulaakrumide kolm valda: loomulikud, loomutruud S.; mis põhinevad kujutisel, matkimisel, jäljendamisel; harmoonilised ja optimistlikud simulaakrumid, mis taotlevad loomuse taastamist või ideaalset kehtestamist Jumala näo järgi. Utoopia kujutlussfäär produktiivsed, produktivistlikud S., mis põhinevad energial, jõul, tema materialiseerimisel masinate poolt; energia määramatu vabastamise taotlus. Teaduslik fantastika simulatsiooni S., mis põhinevad informatsioonil, mudelil, küberneetilisel mängul — totaalne operatsionaalsus, hüperreaalsus, kõikehaarava kontrolli taotlus.

Simulaakrum ja ahvatlus Simulaakrum on süsteem, kus erinevus seostub erinevusega erinevuse enda kaudu. Sellised süsteemid on intensiivsed. Simulaakrum kaotab ära / segab igasuguse erinevuse reaalse ja kujuteldava vahel. Ning see kutsub esile esteetilise ahvatluse nagu me kohtame nt teatris. Ahvatlust/võrgutust on mõistetud kui reaalsuse surma, et sündida kui peibutis. Inimesi ahvatlevad eriti absurdsed, mõttetud märgid, milledel puudub igasugune referents (osutus), nt sireenide laul, pantri aroom, silmade võlu. Niisuguses osutuse surmas kindlustab end väärtuse struktuurne mõõde, kus toimub üksteise vahetus, ilma et selles osaleks reaalsus

“Võrgutamisest”(1979). Võimalus vastu astuda koodi terrorile. 3 ajaloolist faasi : rituaalne võrgutus (tseremooniates) on omane ka loomariigile. Keha sunnitakse midagi tähendama. Neil keha märkidel tegelikult mingit tähendust ei ole, ainult tseremooniates. esteetiline võrgutus - võrgutusstrateegia kunsti kaudu. Nn. petekas, silmapete, mis tekitab võrgutava illusiooni reaalsusest. Reaalselt ruumilt võetakse ära üks mõõde. poliitiline võrgutamine — omane tänapäeva ühiskonnale. Võrgutamine on omane igasugusele diskursusele ja tervele maailmale.

Tähenduse implosioon meedias järjest rohkem informatsiooni ja ühe vähem tähendust. 3 hüpoteesi: informatsioon toodab tähendust, kuid ei suuda korvata tähenduse järsku kadumist igas sfääris. Vahetada välja puudulik meedia - sõnavabaduse, antimeedia(piraat- ja erajaamad) ideoloogia informatsioonil ei ole midagi ühist tähendusega. Shannoni hüpotees puhtinstrumentaalsest tehnilisest meediumist. informatsiooni ja tähenduse vahel on range ja paratamatu korrelatsioon, kuivõrd informatsioon on otseselt tähendust ja mõtet hävitav ja neutraliseeriv. Tähenduse kadumine on otseselt seotud informatsiooni, meedia ja massimeedia lahustava, tõkestava toimega.

Viimane on kõige huvitavam, kuigi käib vastu meie arusaamadele Informatsioon õgib omaenda sisu ja seda kahel põhjusel: selle asemel, et midagi edasi anda, kulutab ta jõu edasiandmise lavastamisele. Simulatsiooniprotsess. Kommunikatsioon ja ühiskond funktsioneerivad ühtmoodi, suletud ringis, peibutisena, millega kaasneb müüdi jõud (usk informatsiooni). kommunikatsioonilavastuse varjus jätkavad massiteabevahendid ja forsseeritud informatsioon vastupandamatu jõuga ühiskonna lagundamist. Informatsioon soodustab totaalset entroopiat.

Mac Luhan Medium is message kui tähenduse implosiooni analüüsi alus Meedia teostab mitte ühiskonnastamist, vaid vastupidi — sotsiaalsuse implosiooni rahvamassides, mis on mikroskoopilisel tasandil toimuva tähenduse implosiooni (“sissepoole” plahvatus) makro- skoopiline avardumine.

Medium is message Kõik tähendussisud on neelatud ühte ainsasse domineerivasse meediavormi. Meedia üksi loob sündmuse, sõltumata sõnumi. See tähendab mitte ainult sõnumi, vaid ka meediumi lõppu. Meedia implosioon reaalsuses. Ei ole, mida vahendada. Pooluste neeldumine, selgete piiride ja vastanduste purunemine. Üks udukogu. Vastuhakk — vaikimine, keeldumine sõnast. Või siis süsteemi enda mehhanismide hüperkonformistlik simuleerimine. Kaks strateegiat — subjekti ja objekti.

Baudrillard. Laip spiraalis 1976 Ülikool on lagunemas: ta on ebafunktsionaalne turu ja tööhõive sotsiaalses plaanis, tal puudub kultuuriline aine ja teadmiste eesmärk. Võim (või see, mis teda asendab) ei usu enam ülikooli. Ta teab tegelikult, et ülikool on vaid majutus- ja järelvalvetsoon teatud vanuseklassi jaoks.

Väärtuse viimane tango 1977 Märkide (teadmiste, kultuuri) vahetus Ülikoolis „õpetajate” ja „õpetatavate” vahel on juba mõnda aega ainult nendevaheline sobing, mida kahekordistab ükskõiksuse kibestumus (märkide ükskõiksus, mis toob kaasa võõrdumise sotsiaalsetes ja inimsuhetes), simulaakrum, mida kahekordistab psühhodraama (häbistav soojuse, kohalolu, oidipusliku suhtluse, pedagoogilise intsesti soov, mis püüab asendada töö ja teadmiste kadunud vahetust).

Väärtuse viimane tango 1977 Selles mõttes jääb Ülikool paigaks, kus toimub meeleheitlik initsiatsioon väärtuse tühja vormi, ja need, kes on seal paar aastat viibinud, tunnevad seda kummalist tööd, ebatööst, ebateadmistest tõusvat meeleheidet. Üliõpilaste ahastus, kes näevad, et neile omistatakse diplomeid ilma tööta on võrdne õpetajate ahastusega ja täiendab seda.