Koostanud Anneli Oidsalu Marcel Proust (1871 – 1922)

Marcel Proust – prantsuse romaanikirjanik, esseist ja kriitik, XX sajandi modernistliku romaaniuuenduse alusepanija

Marcel Proust ema poolt juut pärit Pariisi rikkast kodanlikust perekonnast pääses varakult pealinna aristokraatlikesse salongidesse pärast ema surma 1905 hakkas erakuks varakult vaevas teda astma 35-aastaselt sulgus korkvooderdisega tuppa ja asus looma romaanisarja “Kadunud aega otsimas” homoseksuaal

Nõrk tervis ei takistanud Proustil sõjaväes teenimast, kirjanduse litsensiaadiks* saamast, aktiivset seltskonnaelu elamast ega Dreyfusi afääri ajal allkirju kogumast. Prousti kujunemispõlve harrastuseks oli tuntud kirjanike stiili ja laadi järlendamine (“Jäljendused ning seda ja teist”, 1919) * Doktorist madalam teaduskraad Dreyfusi protsess: juudi päritolu kapten Dreyfus mõisteti vangi süüdistatuna spionaažis Saksamaa kasuks. Ta oli sunnitööl kuni 1899, rehabiliteeriti 1906. Prantsuse demaokraatia arengus toimus tänu protsessile suur nihe, tekkis selge vasak- ja parempoolsus. Protsessi sekkus kirjanik Émil Zola artikliga “Ma süüdistan!”

À la recherche du temps perdu “Kadunud aega otsimas” Paljud peavad seda XX sajandi suurimaks romaaniks. 7 osa, 16 köidet – enam kui 3000 lehekülge. Keskne teema on aja ja mälu suhe, teose eesmärk oli autori lähimineviku jäädvustamine. Olulised polnud ajaloolis-ühiskondlikud sündmused, karjäär, suguvõsa “lood”, vaid üksnes see, mis oli puudutanud tema sisimat olemust, hinge ja kujundanud tema intiimteadvust.

Ralph Bruce Marcel Proust 1974 Väidetavalt kirjutas Proust ainult öösiti.

À la recherche du temps perdu “Kadunud aega otsimas” Du côté de chez Swann 1913 “Swanni poolel” (e.k I osa 2. köide “Swanni armastus”, 1973) À l'ombre des jeunes filles en fleurs 1919 “Noorte õitsvate neidude varjus” (tõi autorile Goncourt’i preemia) Le Côté de Guermantes 1920/21 “Guermantes’i pool” Sodome et Gomorrhe 1921/22 “Soodom ja Gomorra” (e.k “Europeia” 1995) La Prisonnière 1923 “Naisvang” La Fugitive Albertine disparue 1925 “Kadunud Albertine” Le Temps retrouvé 1927 “Taasleitud aeg”

Gide’i jaoks oli Proust algul rohkem seltskonnalõvi kui kirjanik. Romaanisarja esimene köide avaldati autori enda kulul, kui selle oli tagasi lükanud kirjastus, mille eesotsas oli nimekas kirjanik André Gide. Gide’i jaoks oli Proust algul rohkem seltskonnalõvi kui kirjanik. Hiljem, kui Gide mõistis oma kohutavat viga, võeti käsikiri siiski vastu. Nobeli preemia laureaadi (1947) André Gide’i teosed eesti keeles: “Halvasti aheldatud Prometheus” (LR 1969), “Pastoraalsümfoonia”, “Immoralist” (1993), “Valerahategijad (1998), “Surra, et elada” (2006)

À la recherche du temps perdu “Kadunud aega otsimas” Proust asus otsima ja taaslooma läbielatud aega emotsionaalse ja intiimse mälu kaudu. Mineviku taaselustamiseks olid tema jaoks erakordselt tähtsad meelelised muljed, aistingud, taju ja seosed. Mingi maitse, lõhn, nähtud ese võis ootamatult äratada terve pildi või episoodi minevikust koos sellesse kuuluvate inimeste, ümbruse, häälte, meeleolude, õhkkonnga.

Kogu romaanisarjas on olulisel kohal Madeleine’i koogi ja tee lõhna- ning maitseelamus, mis oli jäänud Prousti süvateadvusse lapsepõlves Combray’s vanaisa-vanaema kodus, kus tädi talle ühel pühapäevahommikul oli pakkunud kooki ja teed, mis vallandasid ebatavalise mõnu- ja täiusetunde. Iga hilisem tee sisse kastetud Madeleine’i koogi maitse äratab mineviku kogu selle ehtsuses. Loe “Swanni armastuse” järelsõna lk 198 – 199. Gustave Caillebotte Portraits à la campagne (1876) Maal meenutab Combray’d, kus elasid Prousti vanaisa ja vanaema.

Marcel liigub Pariisi kõrgseltskonna säravas maailmas. Romaanisarja minajutustaja on Marcel, keda võib Proustiga ligilähedaselt samastada. Marcel liigub Pariisi kõrgseltskonna säravas maailmas. Teos koosneb nägemuslikest piltidest, millel puudub kronoloogiline korrastatus. Romaani algus ja lõpp langevad ajas kokku – kõik muu on emotsionaalse mälu abil taasloodud minevik. Gustave Caillebotte, Jeune homme à la fenêtre (1875)

Jean Béraud, La Sortie du lycée Condorcet Condorcet’ lütseumis õppis ka Marcel Proust

“Swanni armastus” Sarja I osa 2. köide, umbes 200-leheküljeline teos on arusaadav ka iseseisva romaanina. Kronoloogiliselt eelneb “Swanni armastus” tsükli teistele romaanidele. Jutustaja kirjeldab armukadedusepiina, mille käes vaevleb peenesse seltskonda kuuluv juudi päritolu Charles Swann, kes on armunud poolilmadaami Odette’i. Jutustaja Marcel ei tohks oma vanaisa sõbra Swanni armuloost midagi teada, kuna polnud tollal veel sündinud või oli alles laps, kuid vanavanematekodust kaasa saadud aistingud ja muljed aitavad tal kujutluse abil luua üksikasjadest rikka ning tundliku nägemuse Swanni ja Odette’i heitlikust vahekorrast.

Combray, tuba Prousti vanavanemate majas

“Swanni armastus” Proustil on soodumus näha armastuses eelkõige armukadedust. Armukadedus põhjustab kannatust, sest armastatut ei saa lõpuni omaks teha, tema kõiki tundeid ja mõtteid iga hetk teada ja mõista. Swann saavutab täiuseseisundi kuulmisaistingu mõjul, kuulates Vinteuil’ sonaadi meloodiat. Tunnete ja mõtete juuspeen avamine, mille markantseimaks näiteks on Vinteuil’ meloodiale pühendatud leheküljed, on omane kogu Prousti loomingule. Geniaalne helilooja osutub aga minajutustaja vanatädide klaveriõpetajaks. Katkend Raúl Ruizi filmist Le Temps Retrouvé (1999), muusika autor Jorge Arriagada http://www.youtube.com/watch?v=VLMUiTxTnHM Vinteuil’ sonaadi mõjust Swannile loe “Swanni armastus” lk 24–28

“Swanni armastus” ... hüüatas ta iseendas: “Kui vaid mõelda, et naine, kelle pärast rikkusin aastate kaupa oma elu, kelle pärast tahtsin surra ja kes oli mu ainus suur armastus, ei meeldinud mulle, ei olnud üldse minu maitse!” “Swanni armastus” Tlk Leili-Maria Kask Odette’i prototüüp oli näitlejatar Méry Laurent, kes oli mõnda aega ka Édouard Manet armuke, muusa ja modell. Võib lugeda “Swanni armastuse” järelsõna lk 200– 201. Édouard Manet. Naine vannis. 1878-79 pastell, Orsay’ muuseum, Paris.

Minajutustaja Marceli tundevahekorrad algavad I osa 3. köites. Ta suhtleb Swanni ja Odette’i tütre Gilberte’iga; armub Albertine’i, kes tema tunnetele ei vasta; sukeldub Pariisi salongiellu, armub hertsoginna Guermantes’i. Marcel Proust

“Soodom ja Gomorra” Romaani tegevus hargneb kurikuulsa Dreyfusi protsessi lõpuaastail. Afäär tekitab mõningaid pingeid Guermantes’i hertsogi ja vürsti ning teiselt poolt Swanni vahel. Autor kujutab seltskonnaelu salongides, võõrastetubades, õhtusöökidel – need episoodid on säravalt koomilised ja iroonilised. Proust sobitab hetkemuljeist kokku rea poeetilisi nägemusi. Robert de Montesquiou, ekstsentriline aristokraat, kes inspireeris Prousti looma parun de Charlusi tegelaskuju; pildi autor Giovanni Boldini

“Soodom ja Gomorra” Teoses on suur osa Guermantes’ide perekonda kuuluval kiskjalikul homoseksuaalsel parun de Charlusil, kes on üks teose paeluvamaid tegelasi. Romaanisarja tegelased piltidel: http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://2.bp.blogspot.com/_WA6sEtnYDgQ/SWPU3IEQ7fI/AAAAAAAADWY/vrlvgW_yVMY/s400/Charlus.JPG&imgrefurl=http://resemblancetheportraits.blogspot.com/2009/01/nadars-marcel-at-16.html&usg=__KoHP-vF3_cah3Pz6Dp5tgyNlJiU=&h=400&w=257&sz=32&hl=et&start=2&um=1&itbs=1&tbnid=s9mywJ-F_DhjpM:&tbnh=124&tbnw=80&prev=/images%3Fq%3DCharlus%26hl%3Det%26rlz%3D1T4ADBF_enEE306EE307%26sa%3DG%26um%3D1   Parun de Charlus naasnuna Pariisi pärast värskendavat kuud Balbecis.

Taasleitud aeg osutub loominguks, möödaniku elustamiseks, lähtudes aistingutest, millest intellekti abil tuleb vormida kunstiteos.

“Surmaga tuleb harjuda “Surmaga tuleb harjuda. Võib leppida mõttega, et kümne aasta pärast ei ole enam sind ennast ega saja aasta pärast sinu raamatuid.” Marcel Proust, “Taasleitud aeg”

Marcel Prousti haud Père Lachaise’i kalmistul Pariisis

Teadvuse vool Prousti meetod on impressionistlik: ta jäädvustab varjundeid, juhuslikku, mööduvaid hetkemuljeid, mis kujundavad tundliku terviku. Alates Proustist hakati rääkima teadvuse voolu tehnikast, mis asendas romaanis seniseid kindlapiirilisi karaktereid või tegelaskujusid. Selles ühineb teadvus alateadvusega, lugejale avaneb tegelaste intiimse hingeelu varjatum pool. Vaistseosed ja muljeahelad ilmutavad jutustajale ja teistele tegelastele nägemusi, killustavad süžee, aeglustavad jutustust, paisutavad romaani mahtu. Proust saavutas uudse, peene ja tundliku psühholoogilise õhkkonna. “Kadunud aega otsimas” on modernistliku süvapsühholoogilise romaani silmapaistev esindaja. Teost on nimetatud ka jõgiromaaniks.

Allikad Jüri Talvet, Maailmakirjandus 2, Koolibri 1999, lk 235– 239 S. Beesley, S. Joughin, 20. sajandi kirjandus, Varrak 2001, lk 38–39 Marcel Proust, Swanni armastus, Eesti Raamat 1973; Lauri Leesi, Meenutuseks lugejale (lk 5–6) Marcel Proust, Soodom ja Gomorra, Perioodika 1995; Leili-Maria Kask, Marcel Proust kadunud aega otsimas lk (lk 196–203) Interneti-avarused