SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE SOSE O1.137 Silvi Salupere 14.loeng

Umberto Eco. Märkide produtseerimine Klassifikatsioon põhineb 4 parameetril: Füüsiline töö, mis on vajalik väljendite produtseerimiseks, seotud äratundmisega läbi ostensiooni (viitamise) Suhe väljendi abstraktse tüübi ja konkreetse esituse (replica) vahel Kontiiniumi või materiaalse substantsi tüüp Artikulatsiooni moodus

Märkide produtseerimise viiside tüpoloogia

Äratundmine, tuvastamine (recognition) Leiab aset, kui objekt või sündmus, kas looduslikult või inimese tegevusega loodud, satub interpreteerija vaatevälja. Tüübid: Jälg, jäljend (imprint), nt looma jalajälg Sümptom, nt inimnahal avalduvad haiguse jäljed Juhtlõngad (clues), nt äratuntavad objektid mõrvapaigal (CSI)

Viitamine (ostension) Leiab aset, kui mingi objekt eristatakse ja teda esitatakse kui näidist. Näide (example) – üks konkreetne sigarett “sigarettide” tähenduses Näidis (sample) objekti või žesti osa terviku asemel (tühi sigaretipakk tähenduses “[täis] sigaretipakk” Fiktiivsed näidised (kui keegi imiteerib vehklemist ilma mõõgata, tähenduses “ma vehklen” või üldisemalt “duell”)

Replikad (replicas) – abstraktse tüübi üksikmärgid Sõnad kuuluvad replikate väga piiratud kategooria alla (kombineeritud ühikud, mis rahuldavad kahekordse artikulatsiooni nõuet). Ka pseudo-kombineeritud ühikutel on replikad (nagu Mondriani maal või noodid partituuris: need on ühikud, mis on kombineeritud kindlate reeglite järgi, kuid me pole kindlad, kas nende sisud on seostatavad täpsete tähendustega)

Leiutis, väljamõeldis (invention) Seos tüübi ja tokeni (üksikmärk ) vahel on lihtne suhe. Loomulikus keeles tavaline (tähistaja ja tähistatava seos). Kuid mitte ainult arbitraarsed märgid, vaid ka näiteks sümptomid. Väljamõeldise näited: Ühildumised (congruences) Projektsioonid (projections) Graafid (graphics)

Päikesekella näide Väljamõtleja projekteeris (geomeetrilises mõttes) konkreetse kogemuse andmed väljenduslikku diagrammi. Projektsioon kui kultuuriliste operatsioonide kogum, määrab ära just sellise väljenduse võimalikkuse. leiutis piirides: sobivate punktide maksimum (näiteks surimask) ühilduvuses läbi produktsiooni tüüpide kuni sobivate punktide miinimum graafidena

Lihtsustamise mõttes kasutame ainult esimest kahte parameetrit. NB! märkide produktsiooni viiside klassifikatsioon ei ole märgitüüpide klassifikatsioon. Noolt me võime pidada märgiks, kuid see on erinevate märgiproduktsiooni viiside tulemus. Niikaua kui ta eksisteerib kui mudel liiklussignaalide “laos”, on ta kombineeritud ühik, mida haldab lihtne suhe (ratio facilis); kui ta reprodutseeritakse erinevatel viisidel (suurus, värvus, vorm) on ta stilisatsioon; tema tõhusus sõltub tema vektoriaalsusest, mida haldab (keeruline suhe) ratio difficilis

Antud tüpoloogia kasutamine arhitektuuris Arhitektuurilistel objektidel on tähendus tänu nende funktsioonile ja konnotatiivsele väärtusele. Nad on tekstid, mis moodustuvad märkidest. Trepp nt on stilisatsioon, arhitektuurilise tüpoloogia ühik, samuti kombinatsioon replikalistest ühikutest ja vektorisatsioonist, mõned tema elementidest on pseudo-kombinatoorsed ühikud. Tugitool on stilisatsioon, loodud pseudokombinatoorsete ühikute kokkupanekul. Niikaua kui see reprodutseeris istuvat keha, oli see leiutusliku projektsiooni juht mis, läbi edasiste väärtarvituste (catachresis), sai abstraktse ja väga üldise sisumudeli jäljendiks (imprint).

Keeles Ah ah! Quand vous dites, “Je vais au cabaréi”, ça va sans dire que vous êtes américain! Ah ah see on sümptom, väljendab adressanti. Samuti on see faatiline, sel juhul fiktiivne näide ja stilisatsioon. Kui paralingvistiline, on ta pseudokombinatoorne ühik. Lihtne suhe Siis... kui väljend loogilises plaanis. Vektorisatsioon ka süvatasandil. Keeruline suhe Je vais au cabaréi ostensioon, kuna tsitaat. Etnilise kuuluvuse sümptom. Võib olla nii jäljend (otsene jäljendus), kui ka projektsioon (sel juhul keeruline suhe) ça va sans dire verbaalne stilisatsioon, retooriline võte

Artikulatsiooni moodus Jätta nimetus “keel” nendele sõnalistele koodidele, kus kahekordne jaotus on vaieldamatu fakt. Esimese järgu jaotused, milledel on tähendus (moneemid, keelemärgid), mis moodustavad süntagmasid. Need esimese järgu elemendid jaotuvad seejärel neid moodustavateks teise järgu elementideks (foneemid). Keeles on lõputu hulk moneeme, kuid foneemide hulk on piiratud. Sama võib jälgida ka maalikunstis, kus on äratuntavad kujundid (ikoonilised märgid) ja teisel tasandil võib eristada foneemide ekvivalente – vormid ja värvid, mis on vaid eristavad tunnused ja ei kanna tähendust.

autobusside maršruudid, mis on tähistatud ühe tähe või numbriga Artikulatsiooni moodus Lugeda ülejäänud märgisüsteemid “koodideks” ja püüda selgusele jõuda, kas on olemas rohkem kui kahekordse artikulatsiooniga koode 1. koodid, kus ei ole artikulatsiooni, st koodid, kus seemid (Prieto järgi) ei jagune ühe seemiga koodid (pimeda valge kepp, mitteolemasolu ei tähenda tingimata, et on nägija). nulltähistajaga (admiralivimpel laeval, auto suunatuled – kui ei põle, tähendab, sõidab otse) valgusfoor (iga seem tähendab kindlat tegevust, ei saa kokku panna ja moodustada kompleksset märki, ei saa ka väiksemateks osadeks jaotada) autobusside maršruudid, mis on tähistatud ühe tähe või numbriga

2. Ainult teise järgu artikulatsiooniga koodid Seemid jagunevad mitte märkideks, vaid figuurideks, milledel ei ole oma tähistatavat autobusside maršruudid, mis on tähistatud kahe numbriga lippudega signaliseerimine (semafor). Erinevad figuurid moodustavad tähed, kuid see täht ei ole märk, sest tal ei ole tähendust (selle saab ta alles kui verbaalse keele ühik)

Arvude kümnendsüsteem 3. Ainult esmase artikulatsiooniga: seemid on jaotatavad märkideks, kuid mitte figuurideks Tubade numeratsioon ühiselamus: seem 20 jaguneb märgiks 2, mis tähendab “teine korrus” ja 0, “esimene tuba”. Liiklusmärgid, kus on eristatavad mitu liiklusmärki: (veoautodel liiklemine keelatud) Arvude kümnendsüsteem

4. Kahese artikulatsiooniga koodid: seemid jagunevad märkideks ja figuurideks Keeled: foneemid moodustavad moneeme ja moneemid süntagmasid 6-kohalised telefoninumbrid (kahekaupa grupeeritud, need on märgid: rajoon, tänav, maja)

5. Liikuva artikulatsiooniga koodid Tonaalne muusika Mängukaardid. Teise rea jaotus on mastid, mis võivad erinevates kombinatsioonides moodustada märke (ärtu äss), märgid omakorda moodustavad seeme (full house, täismaja). Kuid siin on ka ilma teisese artikulatsioonita märke (ikoonilised, “kuningas”), jokker ei moodusta seeme. Ennustamise puhul muutub jällegi jaotuste hierarhia.

5. Liikuva artikulatsiooniga koodid Sõjaväelised auastmed, kus teisene jaotus on liikuv. Nt vanemseersanti eristab seersandist märk, mis on moodustatud kahest figuurist -- kahest kolmnurgast ilma aluseta. Aga seersanti eristab kapralist mitte kolmnurkade arv ja vorm, vaid värv.

Kinematograafiline kood kui unikaalne 3-osalise artikulatsiooni näide Kaader, kus õpetaja pöördub klassis õpilaste poole. Süntagma osad: Sünkroonselt antud seemid (pikakasvuline blondiin heledas ülikonnas), mis kombineeruvad omavahel. Need seemid võib jagada väiksemateks ikoonilisteks märkideks (“nina”, “silm”, “ruudukujuline pind”. Need märgid võib omakorda jagada vastuvõtu koodi alusel visuaalseteks figuurideks: “nurgad”, “valgus-vari”, “kõverad”, “figuur-foon”. Suurem tõepärasus

Interpretatsioon autor – tekst – lugeja (adressaat) Tekst on autorist suhteliselt sõltumatu. Teksti olemasolu ei eelda teda. Kuid samal moel võib ta olla ka sõltumatu lugejast. Interpretatsiooni probleem. “Las kõik interpretaatorid on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad”. Lääne mõttemaailma peamiseks suunaks loeb Eco üleminekut ratsionaalsetelt mudelitelt kaose ja kriisi, mis valitseb tänapäeva maailmanägemises, tunnetuseni.

Ekslik dekodeerimine massikommunikatsioonis eelnevad presupositsioonid (eelootused) “eksitavad” presupositsioonid

Avatud tekst – suletud tekst “avatud tekst” – mudel, mis fikseerib meie maailmas olemise kahemõttelisuse. Avatud teos välistab ühese dekodeerimise võimaluse, avab teksti hulgale interpretatsioonidele, muudab autori ja lugeja vahekorda. Suletud tekst -- kitsas interpreteerimise võimalus, nt maakaart või kasutusjuhend. „Roosi nimi” on avatum kui A. Christie kriminaalromaanid

60ndate lõpus – lõputu interpretatsiooni idee transformeerub lõputu semioosi kui kultuuri eksisteerimise aluse ideeks Eco semiootika omapäraks on fundamentaalne metodoloogiline väide, et meie teadmine ümbritsevast reaalsusest on oma olemuselt nihkes, ta peab teooriat metodoloogiliseks, aga mitte ontoloogiliseks nähtuseks ja väidab, et struktuurid on olemuselt hüpoteetilised (“tõeline struktuur puudub pidevalt”).

Semioosi (so inimkultuuri) universumit mõistab labürindina: struktureeritud vastavalt interpretantide võrgule faktiliselt lõpmatu, kuna võimaldab erinevates kultuurides realiseeruvate interpretatsioonide paljusust registreerib mitte ainult “tõed”, vaid ka kõik selle, mis võib pretendeerida “tõese” staatusele antud semiootiline entsüklopeedia ei ole kunagi lõpetatud selline entsüklopeedia mõiste eeldab, et struktureeritud teadmine ei saa olla globaalne ja kõikehõlmav süsteem

Interpretatiivne tsükkel tähendab entsüklopeedia (informatsiooni potentsiaalne reservuaar ja reguleeriv semiootiline hüpotees, see on semantiline mõiste) kasvu. Sõnastik — pragmaatiline mehhanism. Entroopiat õnnestub Eco arvates vältida põhjusel, et keel on organisatsioon, milles puudub korra võimalus, kuid mis võimaldab: *koodide vahetust (seda enam, et koodid sünnivad kokkuleppel antud sootsiumis) *uute hüpoteeside ülesseadmist *nende lülitamist kultuuri reeglite hulka

Üle- ja alakodeerimine interpretatsiooniprotsessis Saatja (kirjanik, kunstnik, ajakirjanik, helilooja, režissöör etc.) kodeerib mingi teksti ning vastuvõtja püüab seda dekodeerida. Kuid alati tekib nihe, üks-ühele vastavust tegelikus kommunikatsiooniprotsessis ei ole. Keeruliste tekstide puhul ei toimu mitte dekodeerimine (see on võimatu), vaid need tekstid ekstrakodeeritakse, st lugeja/vaataja/kuulaja kasutab oma harjumuspärast koodi. Eco eristab üle- ja alakodeerimist. Ülekodeerimise puhul otsitakse sügavust, mida tekstis tegelikult ei ole. Alakodeering aga primitiviseerib, keerulises tekstis nähakse eelkõige lugu.

Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu Suhe tähistaja ja tähistatava vahel on Eco jaoks referendist sõltumatu. Eco semiootika huvitub vaid kultuuri kinnisest ruumist, kus valitseb Sümboolne (Eco järgi on märgid ainukesed orientiirid selles maailmas), mis sünnitab tähendusi ja opereerib nendega ilma, et pöörduks vahetult füüsilise reaalsuse poole. Intertekstuaalne dialoog — fenomen, kus antud tekstis kajavad teised tekstid. Seotud “intertekstuaalse entsüklopeediaga” Freimid — kultuurilised klišeed (lugeja teadvuses eksisteeriv ühe või teise asja vastuvõtu ja kirjelduse stereotüüp. Igasugune kultuuriline nähtus omab oma stsenaariumi (peoõhtu, supermarket, Oidipuse kompleks — intertekstuaalne freim)