SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE SOSE O1.137 Silvi Salupere 2.Loeng Nüüdisaegse semiootika rajajad. F. de Saussure

Lotmani “Inimesed ja märgid” 1969 Semiootika – teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult, vaid ka loomad ja masinad) suhtlusprotsessis kasutavad Mõistmise probleem, informatsiooni edastamine Strukturaallingvistika, informatsiooniteooria, küberneetika ja loogika ristumiskoht

Ferdinand de Saussure 1857-1913 Cours de linguistique générale 1916, e Ferdinand de Saussure 1857-1913 Cours de linguistique générale 1916, e.k. Üldkeeleteaduse kursus 2017 Semioloogia — teadus märkidest (märgiteooria). “Teadus, mis uurib märkide elu ühiskondliku elu rüpes; see moodustaks osa sotsiaalpsühholoogiast ja järelikult ka üldpsühholoogiast; me nimetame selle teaduse semioloogiaks.” Üldprintsiip — märgi pidevus ajas, mis on seotud tema muutlikkusega ajas. Keel — tinglikkus, kõige levinum ja kõige keerulisem semioloogiline süsteem. Vorm, mitte substants, seetõttu ei ole seotud märgi helilise olemusega. Ei ole loodud mõistete väljendamiseks. Kõne — realisatsioon. Individuaalne, psühhofüüsiline, vaba. Muutuste allikas. Keel (langue) + kõne (parole) = kõnetegevus (langage)

Ferdinand de Saussure Märk ei seo mitte objekti ja nime (see ei ole keeleprobleem), vaid mõistet ja akustilist kujundit.

Ferdinand de Saussure Tähistaja on keeles kehatu, ja selle loob mitte materiaalne substants, vaid eranditult need erinevused, mis piiritlevad seda akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest. Foneemid, tähed kirjakeeles. Tähistatav — mentaalne mõiste, idee, kontsept. Ilma tähistajata on psühholoogia objektiks.

Ferdinand de Saussure Väärtus (valeur)— relatiivne, suhteline om-s. Keel on puhaste väärtuste süsteem. Märgi väärtus on märgi teistele märkidele vastandamise tulemus ja on seega puhtdiferentsiaalne, st teda saab määratleda vaid läbi eituse — suhtega teistesse süsteemi elementidesse. Väärtus juhatab sisse keelesüsteemi, võib muutuda vaid seoses teise märgi muutmisega. Tähendus (signification, sens) — viib mõttesfääri. See, mis on märgis suhestatud akustilise kujundiga, on sõltuvuses väärtusest ja temaga määratletud. Saussure eelistab just väärtuse mõistet rääkimaks märkidevahelistest suhetest

VÄÄRTUSE MÕISTE Märgid, nagu kõik teisedki asjad, millel on väärtus, on vahetatavad millegi erineva vastu, võrreldavad teiste sarnaste asjadega. Nt 10 krooni on a) vahetatav leiva, õlle, Postimehe jms vastu, aga ka b) võrreldav 1 dollariga. Samamoodi võib sõna vahetada idee vastu või võrrelda seda teise sõnaga

Langue kui erinevuste süsteem Saussure’i järgi ei ole kõnealustel asjadel iseomast, “sisseehitatud” olemust. 10-kroonise omaväärtus (st tema loomiseks kulutatu hind) on väiksem, kui 10 krooni, kuid antud süsteemis on tema rolliks etendada 10-kroonist väärtust. Just väärtused loovad niisiis erinevuste süsteemi ehk keele.

Tähistaja/tähistatav Näiteks liiklusmärgi puhul on märk kui füüsiline, nähtav objekt tähistaja. Märgi tähendus on tähistatav. =tähistaja STOP!!! =tähistatav

Tähistaja/tähistatav Üks tähistaja võib omada mitut tähistatavat. Nt punane värv: ÕUN PUNANE TULI Armastus Veri

Ferdinand de Saussure Keele ühiskondlik iseloom. Keele kasutusnormide ja üksikindiviidi kõnetegevuse vaheline seos Durkheimi sundusseadus (iga sotsiaalne fakt on sunduslik) → Saussure lingv. märgi motiveeritus: Kui tähistaja näib esindatava idee suhtes vabalt valituna, siis seda kasutava keelekogukonna jaoks ei ole tähistaja vaba, vaid peale surutud.

F. de Saussure Ühikute omavaheline seos keelesüsteemis 2 tüüpi suhted süsteemi liikmete vahel — süntagmaatilised ja assotsiatiivsed. Kumbki tüüp tekitab oma väärtuste rea. Süntagmaatilised — lineaarsed assotsiatiivsed — tähekujulised ¤ Viimased võivad tekkida akustiliste kujundite või tähistatavate sarnasuse põhjal

Süntagmaatika ja paradigmaatika

F. de Saussure Sünkroonia – diakroonia Sünkroonia on ainuke tõeline reaalsus rääkija jaoks. Lingvisti jaoks diakrooniast olulisem. Valdkond — üldgrammatika. Diakroonia olemus väljendub nihkes tähistaja ja tähistatava vahelises suhtes. Diakroonia on seotud süsteemi elementidega, mitte süsteemiga tervikuna, kuid mõjutab tervet süsteemi.

Hodge, Robert & Gunther Kress (1988). Social Semiotics Hodge, Robert & Gunther Kress (1988). Social Semiotics. Cambridge: Polity Kasutades Saussure´i skeeme ehitavad sotsiosemiootika võrgustiku. Nende semiootika käsitleb kultuuri, ühiskonda ja poliitikat Keelest erinevaid märgisüsteeme Kõneakti ja konkreetseid tähenduspraktikaid teistes (mitte loomuliku keele) koodides Diakrooniat, ajalugu, protsessi ja muutumist Tähendustamisprotsessi, tähistavate süsteemide ja referentsiaalsete struktuuride vahelisi seoseid Tähistatava struktuuri Märkide ainelisust

F. de Saussure keele püsivus (muutumatus) – muutlikkus Püsivuse kindlustavad: 1. Märgi suvalisus (arbitraarsus) 2. Märkide paljusus 3. Süsteemi keerulisus 4. Kollektiivi vastupanu uuendustele Muutused tulenevad keelemärgi asümmeetrilisusest.

Sergei Karcevskij 1884-1955 (Praha Lingvistikaring) keelesüsteemi evolutsioon toimub tänu tähistaja ja tähistatava lahknevale liikumisele: keelemärgi asümmeetria. See asümmeetria ilmneb erinevates sfäärides: 1. süsteemis — võrreldavate lülide ebaühtlases arengus (nt üksikute sõnade paradigma mittetäielikkus — pluralia tantum (ainult mitmuses, nt püksid), ajavormide puudulikkus vk

Karcevskij tähistaja/tähistatava asümmeetria 2. struktuuris — tähistaja ja tähistatava vahelise üksühese suhte rikkumine 2.1 paradigmaatikas (polüseemia ja sünonüümia) 2.2 süntagmaatikas väljendus- ja sisuplaan jaotub erinevalt, mille tulemusena 2.2.1 tekivad analüütilised moodustised (rida tähistajaid seostub ühe tähistatavaga, nt temata/ilma temata, kappi/kapisse , väike maja/majake) 2.2.2 mitu tähistatavat ühes tähistajas (nt sõnas õpib tähistab b üheaegselt ainsust, 2.pööret ja olevikku) 2.3 semiootilises aspektis — puudub kas tähistaja (nullmorfeem nt väljendis ta käis /0/, ellips) või tähistatav (hääldamatud tähed ortograafias, interfiksid jmt)

Karcevskij tähistaja/tähistatava asümmeetria 3. funktsionaalne — ilmutab end võimaluses väljendada kõnes ühte ja sama sisu erinevate vormide abil või kasutada ühte ja sama keeleühikut erineva sisu väljendamiseks.

Benveniste Semioloogilist süsteemi iseloomustavad: (Igaüks neist tunnusjoontest sisaldab teatud arvu liike.) OPERATIIVNE MODUS (olemisviis) on viis, kuidas süsteem toimib, nimelt meeltele (nägemine, kuulmine jne.), millele ta suunatud on. KEHTIVUSVALDKOND on see, kus süsteem end maksma paneb ning teda peab ära tundma või talle alluma. MÄRKIDE OLEMUS JA ARV on ülalmainitud tingimuste funktsioon. FUNKTSIONEERIMISTÜÜP on seos, mis ühendab märke ja annab neile iseloomuliku funktsiooni.

Süsteemidevahelise MITTELIIASUSE printsiip Semiootiliste süsteemide vahel pole “sünonüümiat”; ei saa “öelda sama asja” kõnes ja muusikas, mis on kaks erineval baasil rajanevat süsteemi. Seega ei saa kaks eri tüüpi semiootilist süsteemi olla vastastikku konverteeritavad. Inimese kasutuses ei ole mitmeid eri süsteeme märkimaks SAMA tähendust.

Siit lähtub teine printsiip, mis eelnevat täiendab Kahel süsteemil saab olla sama märk ilma, et see põhjustaks sünonüümiat või liiasust, see tähendab, et arvesse ei tule märgi substantsiaalne identiteet, vaid üksnes tema funktsionaalne erinevus. Punasel liiklussignalisatsiooni binaarses süsteemis pole mingit seost trikoloorse lipu punasega, samuti pole selle lipu valgel mingit seost valge kui leinavärviga Hiinas. Märgi väärtus defineerub ainult süsteemis, mis teda integreerib. Pole olemas transsüstemaatilist märki.

Iga semiootiline süsteem, mis tugineb märkidel, peaks tingimata sisaldama: (1) MÄRKIDE täielikku repertuaari, (2) korraldavaid reegleid, mis mõjutavad FIGUURE, (3) sõltumata DISKURSUSTE olemusest ja arvust, mida süsteemist on võimalik produtseerida. Vrd kood

Keel kombineerib kaks tähenduslikkuse selgesti eristuvat viisi: Semiootiline (märk) peab olema ÄRATUNTUD; semantiline külg (diskursus) peab olema MÕISTETUD. Erinevus äratundmise ja arusaamise vahel peegeldab vaimu kahte eriomadust: ühelt poolt tajub ta eelneva ja praeguse identiteeti, teisalt uue enontsiatsiooni (lausumise) tähendust.